Nägin unes Juhan Liivi. Ta elas ürgvanas vaiadele ehitatud hurtsikus. Õigemini oli seal mitu hurtsikut, justkui kaks kõrvuti seisvat torni. Ja nad olid soojustatud sambla, mulla ja saviga. Ühes hurtsikus elas tema, teises tema vend. Mäletan, kuidas Liiv oma hurtsikust välja tuli - kõigepealt hurtsik rappus ja tolmas, siis avanes mingi luugike. Ta tuli justkui maa alt välja. Ta välimus oli ajalooline - täpselt selline nagu me kujutame ette 19 sajandit ja 20 sajandi algust. Ma peaaegu tundsin, kuidas see aeg lõhnas - seda lõhna tunneb ka siis, kui lammutada maha mõni väga vana hoone. Sealsamas, hurtsikute kõrval rohelisel kevadisel murul oli mingi sündmus, mingi pikk laud, mille taha Liiv istus. Ta nägi väga tavaline välja. Ta oli tavaline vuntsidega vanem mees, natuke priskem kui piltidel, ja kiilakas. Tal oli tume ja tolmune mantel seljas, ja tema näos, olekus ja üldises väljanägemises oli midagi loomuomaselt väärikat.