Varblane

Aia alla, sinna, kus nõgesed on ja riidapuru, poeb varblane, sügavale päikesepaiste ja kassi eest. Tema tiib on katki, ta ei saa lennata.

Liirila, liirila! kõlab kõrgel õhus lõokestelt. Pääsukesed lendavad nagu nooled ja sädistavad, valged kaela-alused, läikivmustad ilusad tiivad, üles, alla, edasi, tagasi; tõusevad otsekui suurde sinisesse taevasse ja tulevad jälle nähtavale; päike valab välja oma jumalikku valgust, õhud ilutsevad-
Liirila, liirila!
Liirila, lõokesed, pääsukesed, päike, taevas ja õhud:
Liirila, liirila!

Kas sinu süda ka vabaduse igatsust tunneb, põlatud varblane, haige tiivaga varblane aia all, kas ka tunneb...?
Liirila! ...
Kas sinu halli kuuekese sees olev süda ka igatseda mõistab? ....

Juhan Liiv 1909

Hiiliv november jääb teispoole võra

Selline teatav tardumus tabab Liivi lugejaid

Tardumus

Justkui Juhan Liiv läbi Johannes Saali silmade
Justkui viibiks ta....
...viimati...

siin elab kääbus

"Maastik on nagu kondid, luukere, millele vanade rahvaste usu järgi võis liha peale kasvatada. Puud ja põõsad on meie kehaosad, mis on meist kaugemal. Nad on osa meist."
(Kaplinski)

Matjama

Kõik saab alguse maastikust ja selle külge tarretunud pilgust.

"Inimene on maastikule risti löödud. Ta ei pääse iial oma maastikust. Ta tuleb sealt ja kaob sellesse"- Vaino Vahing & Madis Kõiv

Der Wanderer

Aus der Stadt im Schneegestüme
Kam ich. Arbeit fand ich nicht.
Schneegestüm. Die Füsse müde.
Und noch hungrig durch und durch.

Nirgends Licht und nirgends Wege
Und noch spät dazu.
Doch schau hin! Es flackert dennoch
Schliesslich aus der Ferne Licht.

Klopfe an und tret ins Zimmer-
Freundlich wird mir aufgemacht.
Brote nimmt man aus dem Ofen,
Frische Brote- denkt euch doch!

Warme Stube- liebe Düfte-
Leerer Magen- „Wünschen Sie,
Fremdling, warmes Brot zu kosten?“
Sprach`s und brach ein Stück für mich.

Grosse Scheibe frischen Brotes!
Ach wie schmeckte das so süss! –
Warmes Brot und warmes Herzchen!
Wirtin ach so still und gut!

„Woher kommst du? Wohin gehst du?
Hast ein Weib du, fremder Mann?“
„Kommt von dort und gehe dahin,
Bin ein armer Wanderer!“

„Wieviel Brüder, wieviel Schwestern?
Lebt der Vater? Lebt die Mutter?“
„Einsam bin ich! Bitt`re Warheit-
Alle starben sie hinweg!“

„Tibi-tibi, tibi-tibi-
Schaut, am grössten ist der Hahn-
Ich besitze vier der Küchlein,
Unsre Worte weckten sie!“