Varblane

Aia alla, sinna, kus nõgesed on ja riidapuru, poeb varblane, sügavale päikesepaiste ja kassi eest. Tema tiib on katki, ta ei saa lennata.

Liirila, liirila! kõlab kõrgel õhus lõokestelt. Pääsukesed lendavad nagu nooled ja sädistavad, valged kaela-alused, läikivmustad ilusad tiivad, üles, alla, edasi, tagasi; tõusevad otsekui suurde sinisesse taevasse ja tulevad jälle nähtavale; päike valab välja oma jumalikku valgust, õhud ilutsevad-
Liirila, liirila!
Liirila, lõokesed, pääsukesed, päike, taevas ja õhud:
Liirila, liirila!

Kas sinu süda ka vabaduse igatsust tunneb, põlatud varblane, haige tiivaga varblane aia all, kas ka tunneb...?
Liirila! ...
Kas sinu halli kuuekese sees olev süda ka igatseda mõistab? ....

Juhan Liiv 1909