Minek 05.12.09
Kõigepealt sellest, et juba tükk aega tagasi kujutasin ma Alatskivi teekonda ja kogu ettevõtmise õhustikku ette nii: (illustreeriv pilt). Kujutasin ette, kuidas ma sammun läbi vaikse lumesaju Alatskivile, lastes aegajalt pilgul üle ümbruskonna metsade ja väljade käia.
Kõigepealt sellest, et juba tükk aega tagasi kujutasin ma Alatskivi teekonda ja kogu ettevõtmise õhustikku ette nii: (illustreeriv pilt). Kujutasin ette, kuidas ma sammun läbi vaikse lumesaju Alatskivile, lastes aegajalt pilgul üle ümbruskonna metsade ja väljade käia.
Ärkasin 05.30, kuigi oleksin pidanud ärkama 05.00. Unenägu, mis ma nägin, jäi üles kirjutamata, ja praeguseks ma seda enam ei mäleta. Riietusin pikka aluspessu, teksadesse, jalgratturisärki ja kohutavasse halli värvi fliis-pusasse. Samal ajal tundsin midagi sellist: mulle ei lähe üldse korda, mida te arvate; narmendan teil raiskadel jalus nagu prügi; narmendan mööda maanteed "Alatskivile" (võimalik, et pidasin silmas hoopis Kodaveret- mu Sassukvere sugulased, kui nad Kodaverre minekust räägivad, mõtlevad ikka surnuaeda ja suremist). Pähe panin kõrvakatetega fliisist nokkmütsi, mida kandsin tihti 14/15 aastaselt, kui ma Peipsi kandis metsas käisin. Mütsi nokk ja selle kumerus mu silmade kohal moodustas justkui teatava sihiku, mis sügavale unustusse vajunud. Sõitsin taksoga Karlovast Raadi mõisa juurde, sest olin pool tundi sisse maganud ja ühtlasi ma ei tahtnud lasta rõvedatel peolt tulnud inimestel oma tuju rikkuda. Takso aknast nägingi abitult koperdavaid, "elust täit rõõmu tundvaid" jope- ja mantlikandjaid, haisev, tilkuv, paberisse keeratud burks käte vahel.
Raadi mõisa ümbruse hävitamisest võiks kirjutada tuhandeid lehekülgi. Võimalik, et tulevikus saabuv sõda jälle omad keskkonnaesteetilised korrektuurid teeb. Kunagi läks mõisa eest mööda vaikne kruusatee, kus hommikutundidel võis kohata jäneseid. Käisin tihti istumas mõisa värava kõrval sammaste vahel. Õhtuti, kui taevas hakkasid paistma esimesed tähed, nägid mu ees laiuvad põllud välja nagu viinamarjaväljad, taimestik oli lopsakas ja põhjakaares haigutas sünge pimedus. Niisiis, hakkasin liikuma mööda uue maantee äärde rajatud jalakäijatele ja rulluisutajatele mõeldud ja valgustatud asfaltteed. Paremat kätt jäi sünge tühermaa, mille kohal kumas kollaselt ja mõrtsukalikult Luunja valgus. See on minu kodukandi taevamärk.
Pugedes läbi maantee alla ehitatud tunneli, olin Kõrvekülas ja asusin liikuma mööda suure Jõhvi maantee vasakut äärt. Suured täistuledes masinad kihutasid edasi-tagasi valgus pimestas päris hullusti, sibasin metallpiirete taga nagu metsloom jahihooajal. Teekonna alguses mõjus iga sõiduk traumeerivalt. Kohati läksin koguni alla maanteekraavi või isegi närbunud heinamaale. Üks metallpiire kiskus mu jope alumise ääre puruks. Mõtlesin, et nüüd ma mõistan, miks enamus psühhogeograafia seltse (nt Inglismaal, USA-s, Kanadas) tegeleb sotsiaalse ja poliitilise maastikuga. Vahepeal olin ma Luunja valgusest mööda kõndinud. Aegajalt pöörasin ümber ja vaatasin seda. Kujutasin ette, kuidas pimedusest moodustunud hiiglaslik tont astub läbi selle valguse. Pärast esimest mäkketõusu avanev avar vaade Jõgevamaa ja Peipsi suunas jäi mul nägemata. Teerist, mis pakub võimalust minna Jõhvi, Kallaste ja Luunja suunas, lõhnas lautade ja sõnniku järele. Sõnnikuhaisu peale tärkas automaatselt emotsioon: "Oo, kuis mu süda seda igatsenud on!". Ja mõistus vastas: "Ei ole! Ei ole ju? Millisest otsast küll?! See on maastikust võõrandunud linnamehe romantiline nostalgia!". Aga emotsioon võitis, sest ta panustas selle teekonna valdavasse tundesse. Mõistus, vaesekene, rakendati aga teiste vankrite ette nagu muul.
Pugedes läbi maantee alla ehitatud tunneli, olin Kõrvekülas ja asusin liikuma mööda suure Jõhvi maantee vasakut äärt. Suured täistuledes masinad kihutasid edasi-tagasi valgus pimestas päris hullusti, sibasin metallpiirete taga nagu metsloom jahihooajal. Teekonna alguses mõjus iga sõiduk traumeerivalt. Kohati läksin koguni alla maanteekraavi või isegi närbunud heinamaale. Üks metallpiire kiskus mu jope alumise ääre puruks. Mõtlesin, et nüüd ma mõistan, miks enamus psühhogeograafia seltse (nt Inglismaal, USA-s, Kanadas) tegeleb sotsiaalse ja poliitilise maastikuga. Vahepeal olin ma Luunja valgusest mööda kõndinud. Aegajalt pöörasin ümber ja vaatasin seda. Kujutasin ette, kuidas pimedusest moodustunud hiiglaslik tont astub läbi selle valguse. Pärast esimest mäkketõusu avanev avar vaade Jõgevamaa ja Peipsi suunas jäi mul nägemata. Teerist, mis pakub võimalust minna Jõhvi, Kallaste ja Luunja suunas, lõhnas lautade ja sõnniku järele. Sõnnikuhaisu peale tärkas automaatselt emotsioon: "Oo, kuis mu süda seda igatsenud on!". Ja mõistus vastas: "Ei ole! Ei ole ju? Millisest otsast küll?! See on maastikust võõrandunud linnamehe romantiline nostalgia!". Aga emotsioon võitis, sest ta panustas selle teekonna valdavasse tundesse. Mõistus, vaesekene, rakendati aga teiste vankrite ette nagu muul.
Laskusin alla hämarusse, Kallaste poole. Seal all on väike kohake nimega Lubja, kust voolab läbi Amme jõgi. 90-ndate alguses (91/92) sõitsin oma rohelise Ereliukasega sinna paar korda kalale. Sealt alates on maastik võrdlemisi räämas ja hõredalt asustatud.
Hämarus oli pimedusest enamvähem võitu saanud, siiski käis minust läbi kerge hirmunoot- hundid! Eelmisel õhtul olime Erkki Luugiga arutanud, mida ette võtta hundirünnaku korral. Luuk arvas, et tuleks helistada infoliinile. Sealkandis on alati hunte olnud. Aga hämarus oli pimedusest enamvähem võitu saanud, Luunja kuma oli jäänud kaugele. Tihe, tumesinine pimedus kutsus esile vanu, ammuilma läbielatud kujutluspilte- sellest, kuidas hilissügiseses taevas sähvib valgus ja lendab sädemeid; see, kes näeb, jääb lummusesse, igavesti; küllap nägi seda ka Juhan Liiv, sest sädemeid lendab just siinkandis. Miskipärast tulevad mul selle piirkonnaga pähe Radiohead`i vanemad lood: Planet Telex ja The Tourist. "It barks at no-one else but me, like it's seen a ghost. I guess it's seen the sparks a-flowin, no-one else would know".
Saabusin Väägverre. Selle monumentaalne kauplus oli omal kohal. Püüdsin pilti teha aga hämarus sai fotokaamerast jagu. Kohalikud koerad haukusid mu peale. Muidugi polnud ma siin teretulnud. Metsloom pole kunagi kuskile teretulnud. Kooberdasin teisele poole teed, penide macho-räuskamisest eemale. Koerad, sarnaselt inimestega, on tihtipeale kellegi poolt orjastatud. Pandud kellegi käsku täitma. Väägverega seostuvad mul teatud inimesed. Näiteks Kiwa, just oma näoilme tõttu. Väägvere näoga on ka Radiohead`i kitarrist Jonny Greenwood, natuke ka Tõnu Õnnepalu. Lisaks kuradite poolt viidud mees Juhan Jaik`i "Kaarnakivi" kaanelt, ja isegi Asso Kommer. Ma ei saa sinna midagi parata. Selle taga on üks hilissuvi, vist aastal 1992. Olin Sassukveres, sugulaste juures- seal olemine oli mu lapsepõlve unelm ja Peipsi oli minu unistuste meri. Küla peal käisid jutud, et Tartu hullumajast on Sassukvere äärde metsa 7 (täpselt seitse) hullu põgenenud. Redutavad metsas ja hirmutavad naisi. Kuigi külanaistel sinna metsa eriti asja ei olnud- seal ei kasvanud märkimisväärselt seeni ega marju-, pidi asi nõnda olema. Ja ühel õhtul oli külatänava äärde, meie aia taha tulnud üks mees, kellega mu onunaine rääkis. Mees nägi välja nagu Jonny Greenwood. Ta kandis valget maikat, mis oli õunu täis topitud. Mu tädi rääkis temaga rahulikult ja mees läks oma teed. See olevatki olnud hull. Kogu see olustik, mehe välimus, näoilme, Peipsi järv, selle piirkonna avarad maastikud, jne seostus mulle Väägverega, mille kauplus on üks esimestest verstapostidest teel Peipsi äärde, ja samal suvel vasardas MTV Radioheadi sama-aasta märtsis välja tulnud singlit "Creep". Kui nüüd öelda, et nõnda ma jäingi igatsema seda ääretut mõnutunnet, mis mind Peipsi ääres olles valdas, ja põhilised võtmed sellele mõnumaastikule ehk ongi teatud helid/meloodiad ja näod ja mõni kindlam sümbol, kas siis ongi kõik selge? Hingemaastikud elavad oma elu, mängivad peitust ja moonduvad. Pole siin mingit selgust. Selgus on ajutine lohutus.
Mind hämmastas Kallaste maantee tihe liiklus. Ikka pidin helkuriga vehkima, et mind alla ei aetaks. "Nagu Liivalaia tänav tipptunnil!" kirusin ma vahepeal. Siis harjusin ära. Järjest valgemaks läks. Möödusin talust, mille laudast kostus kuke kiremist. Kui kukk on kirenud, on vanapagan maa pealt kadunud. Minu vanapagan elab teisel pool Emajõge, küllap tema oligi see, kes läbi Luunja valguse ähvardas astuda.
Varale saabudes oli juba suur koidik käes. Teepeenral minu jalge ees jooksis suurte hüpetega hiir ja puges heina sisse uuristatud urgu. Mina keerasin seljakoti endale kõhu peale ja muudkui pildistasin ümbrust ja iseennast. Vahepeal lõid eufoorialained üle selja- see oli meeletu kohalolemise ja teelolemise rõõm. Siis hakkasid väsivad jalad endast märku andma. Püüdsin täita ka teekonna ühte lähteülesannetest- testida Liivi luulet maastikul kõndiva inimese perspektiivist, korrates salme kui mantraid. Peas oli hakanud kummitama muusika, sellest ma enam jagu ei saanud. Luulekatked sulandusid erinevate grunge-, techno- ja pop-lugude vahele ja mõjusid tõelise kitshina, sest jalad töötasid masinlikult, kogu kehaline tegevus oli läinud automaatpiloodi peale. Nõnda ka üks kiht mõttetegevust. Ei maksa taga ajada "ideaalset meditatsiooni". Pika maa läbikõndimisel tuleb au anda jalgadele. Teadvus sel hetkel ju jalgadele pühendubki, segades oma diktaatorlust suhkruga, toimides otsekui mälus sobrav DJ, kes silmnähtava ja nähtamatu ilma järgi õige loo järele kahmab.
Hämarus oli pimedusest enamvähem võitu saanud, siiski käis minust läbi kerge hirmunoot- hundid! Eelmisel õhtul olime Erkki Luugiga arutanud, mida ette võtta hundirünnaku korral. Luuk arvas, et tuleks helistada infoliinile. Sealkandis on alati hunte olnud. Aga hämarus oli pimedusest enamvähem võitu saanud, Luunja kuma oli jäänud kaugele. Tihe, tumesinine pimedus kutsus esile vanu, ammuilma läbielatud kujutluspilte- sellest, kuidas hilissügiseses taevas sähvib valgus ja lendab sädemeid; see, kes näeb, jääb lummusesse, igavesti; küllap nägi seda ka Juhan Liiv, sest sädemeid lendab just siinkandis. Miskipärast tulevad mul selle piirkonnaga pähe Radiohead`i vanemad lood: Planet Telex ja The Tourist. "It barks at no-one else but me, like it's seen a ghost. I guess it's seen the sparks a-flowin, no-one else would know".
Saabusin Väägverre. Selle monumentaalne kauplus oli omal kohal. Püüdsin pilti teha aga hämarus sai fotokaamerast jagu. Kohalikud koerad haukusid mu peale. Muidugi polnud ma siin teretulnud. Metsloom pole kunagi kuskile teretulnud. Kooberdasin teisele poole teed, penide macho-räuskamisest eemale. Koerad, sarnaselt inimestega, on tihtipeale kellegi poolt orjastatud. Pandud kellegi käsku täitma. Väägverega seostuvad mul teatud inimesed. Näiteks Kiwa, just oma näoilme tõttu. Väägvere näoga on ka Radiohead`i kitarrist Jonny Greenwood, natuke ka Tõnu Õnnepalu. Lisaks kuradite poolt viidud mees Juhan Jaik`i "Kaarnakivi" kaanelt, ja isegi Asso Kommer. Ma ei saa sinna midagi parata. Selle taga on üks hilissuvi, vist aastal 1992. Olin Sassukveres, sugulaste juures- seal olemine oli mu lapsepõlve unelm ja Peipsi oli minu unistuste meri. Küla peal käisid jutud, et Tartu hullumajast on Sassukvere äärde metsa 7 (täpselt seitse) hullu põgenenud. Redutavad metsas ja hirmutavad naisi. Kuigi külanaistel sinna metsa eriti asja ei olnud- seal ei kasvanud märkimisväärselt seeni ega marju-, pidi asi nõnda olema. Ja ühel õhtul oli külatänava äärde, meie aia taha tulnud üks mees, kellega mu onunaine rääkis. Mees nägi välja nagu Jonny Greenwood. Ta kandis valget maikat, mis oli õunu täis topitud. Mu tädi rääkis temaga rahulikult ja mees läks oma teed. See olevatki olnud hull. Kogu see olustik, mehe välimus, näoilme, Peipsi järv, selle piirkonna avarad maastikud, jne seostus mulle Väägverega, mille kauplus on üks esimestest verstapostidest teel Peipsi äärde, ja samal suvel vasardas MTV Radioheadi sama-aasta märtsis välja tulnud singlit "Creep". Kui nüüd öelda, et nõnda ma jäingi igatsema seda ääretut mõnutunnet, mis mind Peipsi ääres olles valdas, ja põhilised võtmed sellele mõnumaastikule ehk ongi teatud helid/meloodiad ja näod ja mõni kindlam sümbol, kas siis ongi kõik selge? Hingemaastikud elavad oma elu, mängivad peitust ja moonduvad. Pole siin mingit selgust. Selgus on ajutine lohutus.
Mind hämmastas Kallaste maantee tihe liiklus. Ikka pidin helkuriga vehkima, et mind alla ei aetaks. "Nagu Liivalaia tänav tipptunnil!" kirusin ma vahepeal. Siis harjusin ära. Järjest valgemaks läks. Möödusin talust, mille laudast kostus kuke kiremist. Kui kukk on kirenud, on vanapagan maa pealt kadunud. Minu vanapagan elab teisel pool Emajõge, küllap tema oligi see, kes läbi Luunja valguse ähvardas astuda.
Varale saabudes oli juba suur koidik käes. Teepeenral minu jalge ees jooksis suurte hüpetega hiir ja puges heina sisse uuristatud urgu. Mina keerasin seljakoti endale kõhu peale ja muudkui pildistasin ümbrust ja iseennast. Vahepeal lõid eufoorialained üle selja- see oli meeletu kohalolemise ja teelolemise rõõm. Siis hakkasid väsivad jalad endast märku andma. Püüdsin täita ka teekonna ühte lähteülesannetest- testida Liivi luulet maastikul kõndiva inimese perspektiivist, korrates salme kui mantraid. Peas oli hakanud kummitama muusika, sellest ma enam jagu ei saanud. Luulekatked sulandusid erinevate grunge-, techno- ja pop-lugude vahele ja mõjusid tõelise kitshina, sest jalad töötasid masinlikult, kogu kehaline tegevus oli läinud automaatpiloodi peale. Nõnda ka üks kiht mõttetegevust. Ei maksa taga ajada "ideaalset meditatsiooni". Pika maa läbikõndimisel tuleb au anda jalgadele. Teadvus sel hetkel ju jalgadele pühendubki, segades oma diktaatorlust suhkruga, toimides otsekui mälus sobrav DJ, kes silmnähtava ja nähtamatu ilma järgi õige loo järele kahmab.
Liivi teekond oma reaalsuses katkestab sümboolse kultuuri hüpnoosi- teadvuse fookus konkretiseerub ja üksikud hallutsinatsioonid, mis pinnale ujuvad, omavad kindlaid kontuure, samas hajuvad nad hetkega laiali ja segunevad kõrva vihiseva tuulega. Võibolla nõnda toimubki maasikuga üheks-saamine- iga samm või liigutus omab kas väga konkreetset tähendust või on osa täiesti tähendusetust massiivist. See viitab puhtalt teadvuse "nõrgestatud" olekule. Iga nõrkus ja tugevus sõltuvad rakendist. Minul oli piisavalt tegemist oma jalgadega, maanteega ja ümbrusega- see kõik oli nagu üks tasane akvaarium, kuhu aegajalt ujusid sisse mõned võõrapärased kalad, kes õige pea haihtusid, leides endale sobiva varjupaiga liiva sees või mõne veetaime vahel.
No comments:
Post a Comment